Rumori di Spogliatoio

ARVAMUS: Kuidas saakski teha head veini, kui viinamarjad on hapud?

Angelo PalmeriComment

Tõlk Itaalia keelest, Janek 'Fiume' Jõgi


Kuidas saakski teha head veini, kui viinamarjad on hapud?

Küsimus on asjakohane isegi siis, kui me ei räägi veinist, vaid jalgpallist.

Meil, Eestil, on käimas põlvkondade vahetus. Lisaks pidi rahvuskoondise treener juurutama uue mängusüsteemi, mis nägi ette ründemängu ja pallivaldamist. See on midagi, mida Eesti jalgpallis ei ole varem nähtud.

Kuid lootus edule (ja seega ka võidule) oli juba algusest peale madalam kui muru. Nagu me oleme juba varem kirjutanud, siis tegemist on protsessiga, mis tahab aega. Vaja on varuda kannatust. Kõige hullem on see, et kui ei ole kannatust, siis ei saabu ka edu.

Kui kellegi peas peaks kääima juba mõte Pehrssonile kinga anda ja palgata mõni Eesti päritolu treener, kes jalgpallist samapalju teab, siis minu meelest ei ole see lahendus. Pealegi, Pehrssonil on kaheaastase tähtajaga leping ja tema mantlipärija saab kindlasti olema Eesti päritolu treener (Martin Reim).

Pehrssoni ülesanne on viia rahvuskoondis ühest arengufaasist teise ja istutada vahepeal seeme, mis hiljem vilja kannaks.

Kuid vaadakem asjale optimistlikult.

Käesoleval hooajal, kui Eesti on kaotanud, siis üle kahe värava ei ole lastud endale lüüa mitte üheski mängus. Mängu ülesehitamine algab kaitsest. Kaitsemäng on jalgpalli A ja O ning sellega on Eesti koondisel asi korras. 2013. aasta oktoobris, kui Eesti kaotas Budapestis Ungarile (5-1), tehti Rüütli juhitud koondis maatasa.

End austav meeskond koristab kivid (pallid) ennekõike oma kapsamaalt (väravast), kui neid teiste kapsamaale veeretama hakkab. Täna võime öelda, et Eesti koondise kaitsemäng on tublisti paranenud. Asjaolu, et eesmärgiks on võetud ründemäng, ei tähenda, et see võiks juba homme teostuda. Tahtmise (unistamise) ja suutmise (täideviimise) vahel on tükk tühja maad ning sinna vahele mahub ka vastasmeeskond.

Nähtavasti ei oleks pidanud see olema San Marino, kes meilt unistuse viib ja usun, et see nii ei olegi, kuid 0-0 viigi näol väikese riigi vastu Apenniini poolsaarel, ei ole tegemist mitte ainult musta leheküljega meie jalgpalliajaloos, vaid see kulub meile marjaks ära, et edasi minna ja paremaks muutuda.

Küsimärgid kerkisid juba Vilniuses. Kaotust katoliikliku Leedu vastu vöiks nimetada pärispatuks.

Ühesònaga, kas see kõik on Pehrssoni süü? Ma arvan, et ei ole.

PehrssonTele2.jpg

Ja juhul kui praegu, Eesti jalgpalli pöördelisel hetkel, mil on käimas põlvkondade ja jalgpallikultuuri vahetus, oodati rahvuskoondiselt, et nad võiksid tõepoolest maanduda paari aasta pärast Prantsusmaal toimuval EM'il, siis valetati nii endale, kui ka kogu Eesti jalgpallipublikule.

Kahtlemata on ilus kasutada loosungeid ja uskuda millessegi, kuid need peaksid jääma postritele või siis reklaam- ja valimisplakatitele.

Üks põhjalik ja kaine eneseanalüüs (mida Eesti meedias harva kohata võib, kui üldse) oleks silmagi pilgutamata öelnud, et tegemist on naiivse illusiooni ja õhulossi ehitamisega. Kui aga unistades reaalsusega kokku põrgata, siis on oht haiget saada.

Pallivaldamine ja ründemäng. See on (Eesti jalgpallis) kultuuriline revolutsioon. Keegi ei ole lubanud, et see juurdub, sest kui viinapuuaias (Eesti jalgpallis) olevad viinamarjad (jalgpallurid) on sellised nagu nad on, siis on raske uskuda, et asjad võiksid drastiliselt muutuda. Vaja oleks need viinamarjad (jalgpallurid) teistesse aedadesse (välismaale) istutada. Ja mida varem, seda parem.