Rumori di Spogliatoio

Seisukoht: Jah, ma olen laps

Angelo Palmeri1 Comment
Angelo Palmeri (RdS)

Angelo Palmeri (RdS)

Lugesin ühte nendest paljudest Priit Pulleritsu artiklitest, kus meie lugupeetud mitte-jalgpalli ajakirjanik annab maailmale võimaluse avada silmad ja aru saada, miks jalgpall on vale (Tartu Postimees 27.06.2014)

Kes Priit Pulleritsi varasemaid suurteoseid ei ole lugenud, siis tuleb natuke selgitada: mehele ei meeldi jalgpall, sic et simpliciter. Nii see paraku on.

Ma ei ütleks, et ta vihkab jalgpalli, sest viha kui selline on tõsine asi ja loodetavasti säästab ta seda millegi muu jaoks. Kindel aga võib olla selles, et jalgpalliga seotud asjad talle ei meeldi.

Fair enough, igaühel on õigus omale arvamusele. Samas oleme tema seisukohast jalgpalli suhtes juba ammu aru saanud, et mitte öelda korduvalt.

Nagu ka Pulleritsul, ei näe meiegi ühtegi põhjust, miks peaksime oma seisukohta jalgpalli suhtes muutma.

Priit on meile nagu hea isa.

Ta püüab veel kord oma lastele püüdlikult selgitada, miks peaks jalgpallist loobuma ja selle asemel midagi targemat tegema või televiisorist midagi paremat vaatama.

Isa ja laps - see on kõige parem seos meie suhte ilmestamiseks Priit Pulleritsiga, sest tema arvates on kõik need lapsed, kes armastavad ja jumaldavad jalgpalli.

Eriti mina, Angelo.

Sündisin esimesel jaanuaril 1975.a. Jalgpallist hakkasin enam-vähem aru saama kuue või seitsme aastaselt. Sealt alates olen jalgpalli regulaarselt jälginud tänase päevani.

Minu elu rütm (all in one rythm nagu ütleb Brasiilia MM’i slogan, mis on teada ka Priit Pulleritsule) on olnud jalgpalli järgi. Paljud lapsepõlvemälestused on jalgpalliga seotud. Tänu 1982. aastale, mis oli edukas Itaaliale ja tänu millele ise tänaval sõpradega hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni jalgpalli mängisime.

Ka koolimälestused on mul kõik jalgpalliga seotud: Esmaspäeval kooli minnes sõltus tuju Interi mängude tulemusest. Kui Inter võitis, siis oli tuju hea, kui mängis viiki, ei olnud tuju paha, aga lootsin, et järgmine kord läheb ehk paremini. Kaotusega ei tahtnud kooli minnagi, sest seal ootasid teised lapsed, kellede jaoks jalgpall oli oluline ja nad olid mind valmis narrima.

Niimoodi sain ma koolis oma jalgpallihariduse. Seda nii heas kui halvas. Internetti ei olnud veel.

Mäletan, et oma ülikooli ajal kleepisin ülikoolihoone igale korrusele väikese postri, kui Inter võitis kolmanda UEFA karika (Lazio vastu), et meenutada teistele, et ka meie suudame mõnikord karikat võita. Tõesti nagu väike laps.

Ja mul on selletaolisi mälestusi veel palju. Need on lapsepõlvemälestused.

Hea isa Priit, kahjuks või õnneks olen ma laps ja jalgpalliga kokku puutudes käitungi nagu laps. Mis teha?

Aknast välja vaadates näen A. LeCoq Arena katust ja näen ka paljusid täiskasvanuid, kes käituvad lastena: poliitikud, ärimehed ja ka mõned ajakirjanikud.

Las me olla lapsed, sest nii on meil lõbus. 


Tänan minu suur sõber, Janek 'Fiume' Jõgi, tõlki ja parandamise eest